Friday, July 02, 2010

Tänulikkuse energia

“Esmalt hinga sügavalt; siis mõtle, tunneta ja otsusta” on teadmine, mis tekitab tasakaalu. Korrapärane hingamine loob kindla kohaloleku tunnetuse ja avardab meeli erksamalt tööle. Öeldakse ju, et õppides hingama, oled õppinud ka elama. Erinevate rännakute keskel jõudsin aga omakorda huvitavale järeldusele; nimelt tänulikkuses või tänutundes olemine muudab meie hingamisrütmi sagedust viisil, kus me enesele teadmata hakkame sügavamalt ja rahulikumalt hingama.  
Viimasel ajal räägitakse palju tänulikkuse mõjust meie elule ja olemisele. Uue ajastu õpetajad rõhutavad tihti, et alustage tänamisega, seejuures olge ette tänulikud nende asjade eest, mida veel ei ole. Üsna laialt on levinud Dr. Emoto uuringud tänulikkuse energia mõjust vee kristallilisele struktuurile. Näidates selgelt, et tänulikkus kutsub esile harmoonilise ja kauni korrastumise. Samas propageeritakse innovatiivsetes äriringkondades mõtet, et tänulikkus loob keskkonna, mis loob eeldused soovitud kasvule.
Kokkuvõttes võib öelda, et olles tänulik sellele, mis on ja sellele, mis on tulemas, loome me omaenda mõttestruktuurides resonantsi, mis aitab meil keskenduda soovitu saamisele. Teisalt loob tänulikkuse energias viibimine hea ja kerge enesetunde, mis kinnistab meie füüsilises olemises teadmise, et kõik on korras. Ehk kõik see, millest me tänulikkuse energias viibides mõtleme, jäädvustub meie teadvusse kui positiivne kogemus. Me justkui kinnitame endale oma soove ja unelmaid. Tundes ennast seesmiselt kindlalt, oskame me näha võimalusi ja luua nii mõttelisi kui emotsionaalseid sidemeid, mis aitavad meil oma unistusi ja soove tunnetada kristallselgelt. Ja just see on vajalikk uue reaalsuse loomiseks – kristallselget visiooni sellest, mida tuleb esile kutsuda.  
Tänulikkus on kui üks Jumalikult maitsev kompott, mis sõna otseses mõttes koosneb erinevatest headuse viljadest. Olles tänulik, soovime me head nii endale kui kõigile teistele ja ka kõigele, mida me suudame ette kujutada. Eriti viljakas tööriist on tänulikkus lahkhelide olukorras. Iga inimese jaoks on olemas isiklikud mantrad, mis teda aitavad. Kui need seisukohad viia vastavusse tänus olemisega, siis hakkavad kõik lahkhelid ühel või teisel viisil muunduma, luhtuma, kaduma. Lahkhelis olemine tähendab ebakõla iseenda energia-maatriksis. Viies oma tähelepanu tänulikkusele, ühtlustuvad erinevad võnkesagedused üsna kiiresti.
Näiteks püüdge kellegagi riielda oma mõtete keskkonnas. Tehke sellele inimesele etteheiteid vms ning siis lülitage ennast ümber tänulikkuse tunnetamisele iseendas ja inimeses, keda vastav situatsioon hõlmab. Vaadake, kas te soovite edasi tõreleda või iseennast kallistada oma eksliku käitumise äratundmise eest.
Oma energeetilises ülesehituses aitab tänulikkus avada ka isiklike potentsiaalide varamut. Tänades selgub üsna kiiresti, millised valdkonnad, mõtted, emotsioonid jne on tähtsad. Me ei täna kunagi nende asjaolude eest, mida me ei soovi või mille vajalikkuses me ei ole veendunud. Vaadeldes hetki, kus me tunneme ennast hästi on võimalik näha selgelt, mis on see, mida me väärtustame. Koostades nimekirja, mille eest ma siin ja praegu tänulik olen on lihtne näha seda, millele tasub oma tähelepanu pöörata. Tänulik võib olla nii kuu kui päikese kui selle eest, et igas hetkes seisneb võimalus teha valikuid, mida me varem teinud ei ole. 
On tähtis teha vahet tänulikkusel, mis saab alguse mõtetest ja tänulikkusel, mis tuleb südamest. Me kõik oleme mõjutatud ühiskonna poolt ettesöödetud käitumismallidest. Need programmeeringud panevad meid teatud viisidel mõtlema ja vastavalt käituma. Materiaalne heaolu, materiaalne kindlustatus on heaks näiteks siinkohal. Üha enam propageeritakse mõtet, et külluses elamine on normaalse elu osa. Kuid küllus on mõiste, mida on vaja igal inimesel enda jaoks isiklikult lahti defineerida. Küllus võib tähendada, et mul on rohkem kui ma iseenda jaoks vajan ja seetõttu ma saan rõõmus teistele jagada. Pole oluline, mis see on, mida on külluslikult. Selleks võib olla raha või mõni teine materiaalne väärtus, kuid selleks võivad olla ka sellised väljundid nagu kannatlikkus, austus, siirus, hea ja nakatav huumor. Või hoopis väärtused, mis tulevad läbi muusika, proosa ja teiste kunsti liikide. Mis iganes teeb teid ennast õnnelikuks, mis iganes toob teis esile tänutunde, on see, mida teis jagub külluslikult. Jagades teistega neid omadusi või andeid, mis voolavad teis naturaalselt, avaneb tee teie enda tee külluse varamute juurde. See on omamoodi huvitav ring, kus andmine tähendab saamist ja enam andes aina enam saamist.    
Võib öelda, et suurim takistus seisneb tänutunde kultiveerimises ja tema pidevas kiirgamises kõigesse, mida me teeme. Olles ette tänulik töökaaslaste mõistvale suhtumisele uute ideede läbiviimisel, saavad aset leida murrangud, mis aitavad tervel organisatsioonil edasi liikuda. Tänades oma kaasat tema suurepäraste omaduste eest, saame kodus luua keskkonna, milles viibimine on nii hea, et argipäeva lõppedes on suurimaks sooviks koju jõuda. Tänulikkus avab teadmise, kuidas hoida oma egot vaos. Tänus viibimine aitab meil olla kursil, mis viib meid seesmise kasvu ja õnne tundmise juurde. 
On mitmeid viise, kuidas tänulikkuse energiat rohkem oma igapäevaellu tuua. Üheks peamiseks on siiski mediteerimine ja palves viibimine. Vaikuses ja omaette olles saab tunnetada, mida tänulikkus tähendab, mida ta sümboliseerib jne. On vaja tunnetada seda tunnet, mida tänulikkuses olemine esile toob. Teine tõeliselt hea viis on tänada kõiki situatsioone ja inimesi, kes meid tasakaalust välja viivad. Just need on ühed meie parimatest abistajatest. Kui leida piisaval hulgal tänulikkust nende elumomentide eest, siis me hakkame tänus elamist kiirendatud korras oma reaalsuses looma. Tegevus, mida tasub teha regulaarselt, on ülesse loetleda asjad mille eest me saame tänulikud olla. Üks hea viis on päeva lõpus koostada “21 õnnistuse nimekiri”. Ehk enne magama minekut võtta silme ees läbi terve päev ja üles kirjutada kõik need sündmused või asjad, mille eest saab tänulik olla. Mida enam detailidesse laskuda, seda suuremal määral ka vastavad energiad (tunnetused) meis kinnistuvad. Lõpetuseks tasub igal võimalusel tänada oma nähtamatut kaaskonda. Olgu nendeks inglid, haldjad, giidid või mõned teised Valguse jõu esindajad, kellesse te usute, tänage neid nii palju kui võimalik. Nad on meiega alati, aidates meid viisidel, millest meie mõistus üsna tihti aru ei saa!

Sunday, February 03, 2008

Alandlikkus

Lihtne on teha kriitikat ning seejuures oskuslikult näpuga näidata ning öelda, mis ja kuidas on õige või õigem. Olles eemal absoluutsest vastutuse võtmisest ja tagajärgede mõistmisest, on igati hõlbus lasta egol tormata. Egokesksele olemisele meeldib sarkasm ja iroonia, teravad väljendid ning suured loosungid. Draama on kui tema paremaks käeks. Samas, kui teeseldud kaastundest on vähe, oskab ego masse liigutada ”kaikaid kodaratesse loopivate” naljadega. Manipulatsiooni trikki – mida rohkem ja kõvemini karjud, seda enam saab segadust tekitada – on erinevad režiimid ammustest aegadest peale edukalt kasutanud. Ego elatub emotsioonide virr-varrist ning hirmu ja võimu ebatasakaalukast kokkusegamisest.


Soov vaid isikliku äranägemise järgi suunata ja/või kindlaid kontrollimise meetodeid rakendada, pärineb samast seemnepakist. Me oleme aegade jooksul õppinud kas ego võimu järele sammuma või võimu rakmeid raudse haardega endi kätes hoidma. Laste kasvatamine on siinkohal sobivaks näiteks: See on nii, sest mina ütlen, et see on nii!” Pole ime, et Indigolaste käitumine on tavaarusaamade kohaselt tembeldatud ebanormaalseks.


Vaadates võimumänge nii poliitilistes kui intiimsetes suhetes, võib enamikku neist liigitada valu tegemise ja/või valu vastuvõtmise kategooriasse. Hirm on ju puhtal kujul emotsionaal-mentaalne valu. Hirm halvab mentaalse selguse ja seeläbi tekitab emotsionaalse tasakaalutuse, mille tulemusena mutanteerub inimese humaansus ehk inimese sees olev pühadus raku tasandil.


Olles hirmu vangis, loobub inimene vastutuse võtmisest. Andes hirmule vaba voli, loobume me oma isiklikust jõust ning just see on see, millest on mitmed organisatsioonid huvitatud. Kuid hirmul on omad piirid ning üheks neist on alandlikkus.


Kokkuvõtlikult võib alandlikkuseks nimetada tasakaalu-tunnetust, mille läbi saab hetkega luua tervet inimkonda puudutavaid reaktsioone. Kristlik teadvus põhineb paljus just sellel mõistel.

Alandlikkusest algab puhta so. isiklike eesmärkide vaba koostöö

Alandlikkusest koorub välja tolerantsus

Alandlikkus on abivalmiduse teerajaja

Alandlikkus aitab üle saada ükskõik millistest lahkhelidest

Alandlikkuses puuduvad võltsitud emotsioonid

Alandlikkusest tekivad rõõmupisarad

Alandlikkus on igakülgne ja vabatahtlik vastutamine


Alandlikkusest tekib harmoonia, kus kõik autojuhid annavad teed, siis kui on vaja ja liiklus saab eksisteerida ilma valgusfooride ning ummikuteta. Alandlikkus hoolitseb nii noorte kui vanade, nii abitute kui väetite eest. Alandlikkus mõistab läheduse, sallivuse, austuse, truuduse ja kõikide muude Kristliku teadvuse osade omapära ja tähtsust.


Alandlik inimene elab küll duaalses keskkonnas, kuid seda viisil, mis on vaba ego mõju ulatuses. Selle inimese elus puuduvad võimuihadest tingitud saavutused. Alandlik inimene seab omi mõtteid ja tegemisi vastavalt arengule, mis on sada protsenti efektiivne ja täielikult rahuldust pakkuv. Tema argipäev on niivõrd külluslik, et tal puudub vajadus iseennast esile tõsta, nii lähedaste kui suurema seltskonna ees, luues seeläbi veel rohkem rõõmu oma kaaskonnale.


Alandlik inimene naerab. Tema naeratus on kerge ja täidetud südamliku rõõmuga. Ta ütleb välja oma arvamuse siis kui sellel on kaalu ja vaikib siis kui see on kõige mõtekam. Alandlik inimene annab, sest ta teab, et nii ilu kui elu saladus peitub peegelduse fenomenis. Just andmine peegeldab meie endi kõrgemaid vibratsioone ja vaid läbi andmise tekkinud peegelduses saame me omaenda ilu imetleda. Elades Universumiga kooskõlas võtab alandlik inimene vastu. Ta on tasakaalus ja see tasakaal on omakorda harmoonilise ning täisväärtusliku arengu katalüsaatoriks. Kõige tähtsam aga on alandlikkusega kaasnev soov olla Kõrgema Headuse Teenistuses. Looja Valgust austades elab alandlik inimene viisil, mis toob kõige suurema rahulduse ning õnne inim-evolutsioonis olemisse!


Alandlikkus saab alguse kodusest kasvatusest, kus vanemad austavad oma lapsi ja nende soove ning kus lapsed saavad täita oma suuremat unistust – olla lõputu rõõmu allikateks! Duaalsuse keskkonnas ja karma sidemete rägastikus võib sellist sihti olla raske näha, kuid me kõik oleme siin, et avada oma silmad Jumalikule tõele. Universumi alustalad ja ülesehituse blokid on lummavalt lihtsad ja imelised. Me kõik oleme Jumala lapsed, olles Jumalaks omaendi lastele!

Tuesday, October 24, 2006

Pühadus

Mäletan selgesti hetke, mil kadus ümbritseva sumin ning silme ette tekkis kujutelm, kus olin kuristiku äärel. Selle kuristiku sügavikuks oli põhjatus. Nii lõpmatu põhjatus, et ninas oli tunda kaduvuse hõngu.

Karikas, mis sümboliseeris kõike, mis eales tähtsust omab oli sinna kuristikku kukkumas. Ja sel momendil kui taipasin, et sellest karikast tuleb iga hinna eest kinni hoida, maksku, mis maksab, kuid mitte mingil juhul ei tohtinud lahti lasta! Sel hetkel tunnetasin esimest korda Pühadust. Parim selle teadvuse muutunud seisundi juures oli tajuda Pühaduse puhtust. See puhtus omab nii puhast olekut, et kõik, absoluudselt kõik, mis temaga kokku puutub muutub puhtaks... Puhtaks olemiseks.


Püha, see on üks tore sõna. Öelge korraks Püha! Ja juba on tunda, kuidas põsesarnad hakkavad rõõmust kihelema. Ja on ka põhjust, Pühitsemine on rõõmus tegevus.


Olgu sündmuseks siis Jõulud või Munade Pühad. Pühade ajaks toodakse lauale ehe kristall ja hõrke roogasid süüakse hinnalistelt alustelt. Inimesed ise hoiavad ennast paremini üleval, kel selg sirgem, kel vuntsid korralikult seatud, kes kandmas uhiuut kleidikest. Soovitakse käituda Pühadele vastavalt.


Kui muidu kirutakse ja jäetakse asju lohakile või ollakse lihtsalt tüdinud sest mõtetust olelusvõitluse trallist, siis Pühapaeviti kui aeg kirikusse minna pannakse selga puhtad riided, kammitakse juuksed ja lüüakse kingadki läikima. Minnakse ju Püha Kotta.


Kel jääb vahele kirikus käimine teeb tavaliselt Pühapäevil teisi toiminguid, mis suuremal, vähemal määral on Puhastava toimega. Kes klopib vaipu, kes teeb ettevalmistusi saunaõhtuks, kes käib pargis jalutamas või raamatupoes end harimas. Pühapaeval pole vaja higistada ega muretseda, pole vaja tegeleda nonsensiga. Pühapäeval inimene naudib, naudib oma olemist, ümbritsevat keskkonda ja teisi inimesi.


Püha ja Pühadus on üks kaunimaid vorme elust enesest. Kuid miks on nii, et Pühaks peetakse pea kõike peale Inimese enese? Me Pühitseme päevi, lausa nädalaid, Pühitseme kodasid, mõnedes maailma paikades peame Pühamast Pühaks lehmi, kuid iseennast jätame alatihti tahaplaanile!


Enamuse ajast käime ringi pea täis sunnismõtteid! Paljusid neist mõtetest võib pidada Pühadeks? Aus vastus ajab ihukarvad turri! Vaadates lihtsaid fakte igapäevasest elust, siis mõelge korraks ja öelge, mis on õige toimumas?


Inimesed surevad pidevalt vanuses, mis pole suremiseks kõlbulik! Enamgi veel, surrakse haigustesse, mis on sõnaotseses mõttes fabritseeritud ehk tehislikult ja teadlikult tekitatud. Miks? Sest keha pole Püha! Piitsutame ja vaevame ennast pidevalt kõikvõimalike meelemürkide, medikamentide, rahustite ja ka toiduga, mida võib nimetada “kena välimusega väljaheideteks”!


Keskkonnas toimuvad muudatused, mida vahetevahel nimetatakse Jumala kättemaksusks! Kas on võimalik enam totramat seisukohta leida!? Inimesed tarbivad ümbritsevat keskkonda ja tema saaduseid ööpäev läbi andmata endale aru oma tegude tagajärgedest ning kui siis järjekordne Tsunaami rannikut tabab ollakse hämmingus, kuidas saab Kõike Loov Jõud olla niivord pahatahtlik! Võtke minut mõtlemiseks ja tõdege ausalt - millal oli viimane kord kui tänaval kõndides korjasite ülesse maas vedelevat prahti või tegite muud, mis aitaks loodusel meie igapäevasusega paremini toime tulla?


Läbi ajaloo on kõige Pühamaks peetud religiooni ja temast tulenevat. Ja milleni see on viinud? Erinevate usundite esindajad on omavahele nii tülis, et parimaks valjapääsuks peetakse “paganate” surmamist. Tegelikult on lausa uskumatu, kuivõrd naiivsed me ikka veel oleme. Nimetus “Pühasõda” annab paljudele täiesti enesestmõistetava ettekäände teise inimelu kustutamiseks! Kui seda mitte otseses füüsilises plaanis, siis mõtete tasandil kindlasti. Eks ole ju teisel pool maakera elavad olevused ühed arusaamatud mühkamikud või siis pudulojused, kelle tõttu ongi see maailm Looja minemas!


Räägitakse, et suurkorporatsioonid valitsevad seda maailma. Et meie elu sõltub sellest, mis on kokkulepitud kusagil pilvelõhkujate katuse korrustel. Öeldakse, et Coca Cola on kõige tuntuim ja hinnatuim kaubamärk terves maailmas. Öelge nüüd valjusti välja - kas ikka tarbiksime samu kaupu samades kogustes kui peaksime oma keha Pühaks?


Päeval, mil inimene hakkab arusaama, et oot oot, Mina, jah just Mina ise olen Püha, hakkab terve maailm muutuma suunas, millest juba üsna kaua räägitud on.


Kui inimene peab iseennast Pühaks pole lihtsalt võimalik, et käituksime samade mudelite alustel, mis on meie elu siiani suuanud. Sõna otseses mõttes kukusid kokku korporatsioonid ja religioonide need osad, mis elatuvad inimeste seniilsusest! Lõppeks sõdimine! Kuidas saab Püha olevus teise endasarnase Elutuld kustutada?


Küsimus pole selles, et me vaid naeratava näoga ringi käiksime. Kaugeltki mitte. Küsimus on selles, kuidas me iseennast terves universumi kontekstis näeme. Kas hakkame mõsitma, et oleme ise sama Pühad kui kõik muu, mis Lõputu Loova Jõu taga peitub või soovime edasi vaevelda... Kusjuures see vaevlemine on tingitud vabatahtliku valiku alusel tehtud otsuste summast. Keegi pole öelnud, et just nii on õige või, et nii peab. Valik on igauhe isiklik pärusmaa!

Head Pühitsemist

Südamest kallistamine

Millal viimati kallistasite südamest? Kallistasite, sest soovisite ennast just sellisel viisil väljendada? Kallistasite, sest teie keha kõik rakud vajasid endast anda ja vastu võtta kallistamisest tekkivat lähedust ning soojust!

Kallistamine on üks kaunimatest kunstidest, mida saab inimkeha abil viljeleda. Südamest kallistades me viime ennast seisundisse, kus eksisteerivad ainult positiivsed tunnetused. Sel momendil me jagame ennast täielikult. Me mõtleme, näeme ja tunnetame vaid üht. Vaid seda, kui Kallis on see Inimene ning kui Kallis on Elu, mis lubab meil neid heldimusi omandada!


Vaadake korraks armunut paarikest, või ema ja last, praktiliselt ainus millest neile piisab on üksteisega läheduse jagamine ning terve nende elu omab mõtet. Juba see viis, kuidas nad üksteist kallistavad on eriline. Nad teevad seda sundimatult. Nad kallistavad avalisüli ja andumusega. Nende käte (kogu keha) liikumise aluseks on pehme nõtkus ning sõnum, mida üksteisele edasi antakse kõlab kui kevadine sümfoonia: “Mina hoolin sinust”!


Tihti me näeme vastavat käitumist igapäevases täiskasvanute elus? Omapärane on seik, et kusagil 8 aastaseks saades me lakkame kallistamast. Enam vähem siis me kaotame oma lapsikuse rüü ja hakkame õppima, et “Tõeline elu” seisneb faktis, mille sisuks on edukaks saamine! Tuleb pidevalt olla rakkes ja ajada tähtsaid asju, kindlasti on vaja palju muretseda (nii asju kui asjade pärast) ning seejuures võimalikult vähe tunda ennast inimlikuna.


Täiskasvanud inimesed kallistavad harva, võiks öelda, et isegi haru harva. See seisukoht võib tunduda ülekohtune, kuid kahjuks nii ta on. Vaadeldes inimkäitumist jääb mulje, et me kas võbeleme ebakindlusest ise või patsutame oma kaaslast pealiskaudselt selle asemel, et teist südamest emmata! Pea 95 prosendil kordadest kallistavad inimesed üksteist asetades kokku keha paremad ülemised pooled. Kallistatakse viisil, mis annab märku vaid meie kartustest. Kehad on pinges ja üksteisele lähenetakse kõveralt, lausa mutanteerunud asendites.


Kallistamine on pehmus. Kedagi tõeliselt kallistades ühinevad kallistavate kehade kõik osad pehmelt. Seejuures me kallistame teineteist asetades vastakuti keha vasakud küljed, kuna seal pesitsevad meie südamed. Kallistatakse südamest südamesse!


Millal viimati kallistasite s
üdamest? Kallistasite, sest soovisite ennast just sellel viisil väljendada? Kallistasite, sest teie keha kõik rakud vajasid endast anda ja vastu võtta kallistamisest tekkivat lähedust ning soojust!

Täiskasvanuks saades me kallistame vaid siis, kui on toimunud midagi eriskummalist! Kas midagi tõeliselt positiivset või vastupidi midagi väga negatiivset. Kallistame kui meie elu on igapäevastest rööbastest välja löödud. Neid hetki võib kutsuda “paika panevateks momentideks”! Tavaliselt on siis tekkinud teatud valgustatus. Neil hetkedel oleme lähemale jõudnud iseenda tundmisele. Ning nähes seda lõputut valgust ise-enda sees, soovime instiktiivselt seda jagada ka teistega.


Seega, millal viimati südamest kallistasite? Kallistasite, sest teie elus toimus midagi märkimisväärset? Vastus teab igaüks ise, kuid enamalt jaolt juhtub selleks olema – liiga ammu, hullem veel – täpselt ei mäletagi...


Kuidas nõustute hüpoteesiga: “Rahu siin ilmas hakkab eksisteerima päevast, mil inimesed pöörduvad tagsi humaansuse algete juurde”! Lihtsalt mõeldes on tõestus j
ärgmine: “Kui kõik inimesed saaksid igapäevaselt kätte piisava doosi lähedust (kallistusi) lõpeks ära relvade tootmine, sest siis lakkaks vajadus võimuihade tõestamise järele”! Tundub naljakas või lapsik? Kallistamise (läheduse) ning kõikvõimalike haiglaste (ego kesksete) nähtuste vahel siin ilmas eksisteerib väga konkreetne ja korrelatsioonis olev seos. Ükskõik milliste vahenditega (seal hulgas popkultuur, majanduslikud ideoloogiad, religioon jne) soovivad ennast peale suruda inimesed, kes vaevlevad läheduse puudumise käes!

Kallistamine on üks kaunimatest kunstidest! Viljelege seda Looja Loomingu kaunidust igal võimalusel ja juhul. Kallistused on mõeldud kõigile inimestele, kellega te oma eluteel kokku puutute. Olgu selleks siis inimene, kes paneb oma “kaunidusega” teie vere kiiremini ringlema või see “vaeseke” kes vireleb mõnel tänavanurgal paludes armuande. Kallistamine on tegevus, mis ei tunne piire haigete ja tervete, ilusate ja inetute, rikaste ja vaeste vahel. Kallistamine on inimlikkus Ise!